Ühist elu alustades räägitakse unistustest, reisidest ja tulevasest kodust. Märksa harvem istutakse maha, et arutada, kes maksab arved, kuidas jaguneb vastutus ning mis saab siis, kui ühe sissetulek väheneb või kaob sootuks. Ometi mõjutavad just need kokkulepped seda, kui turvaliselt mõlemad end suhtes tunnevad.
Raha tähendab võimalust otsustada, puhata, säästa ja oma tulevikku kujundada. Seepärast on rahast rääkimine osa teineteisest hoolimisest. Esimesele kohtingule ei pea pangakonto väljavõtet kaasa võtma, kuid enne ühist kodulaenu või pikaajalist üürikodu võttes ehk rahalist kohustust, tasub numbrite kõrval rääkida ka ootustest.
Kas kulud jagatakse pooleks või sissetulekute järgi? Kuidas tullakse toime töökaotusega? Mis muutub lapse sünniga? Kas mõlemale jääb isiklikku raha ja võimalus säästa?
Vastus „küll me hakkama same, oleme ju koos“ kõlab soojalt. Igapäevase pere-eelarvena jääb see aga pisut napiks.
Võtame näiteks Peetri ja Mari. Nad on elanud koos viis aastat, mõlemad töötavad ning pere kulud on kujunenud harjumuspäraseks. Siis sünnib laps. Mari jääb temaga koju ja Peeter jätkab tööl käimist.
Aasta hiljem tasub Peeter suurema osa pere arvetest. Mari hoolitseb lapse eest ning korraldab suure osa kodusest elust: söögid, pesu, riided, arstilkäigud ja kõik selle, mis nende vahele mahub. Mõlemad panustavad, kuid ainult ühe panus kajastub palgapäeval pangakontol.
Just siin võib tekkida ekslik arusaam, et raha teeniva inimese töö on päris töö ning koduse vanema tegevus midagi, mida tehakse vaba aja kõrvalt. Olen seda piisavalt tuttavate ja ka enda klientide suust kuulnud.
Peeter käib pärast tööd trennis, reedel sõpradega saunas ja nädalavahetusel kalal. Kui Mari soovib paariks tunniks üksi välja minna, kuuleb ta tihti vastuseks: „Aga sina oled ju terve päeva kodus. Sa saad ise oma aega planeerida.“
Kodus olemine ei tähenda automaatselt puhkamist. Lapsega poes käimine on pere vajaduste eest hoolitsemine. Käruga jalutades vastutab vanem endiselt lapse eest. Ka lapse uneaeg ei ole tingimata vaba aeg, kui sinna mahuvad söögitegemine, koristamine ja poolelijäänud kohustused.
Päris oma aeg tähendab võimalust olla mõnda aega vastutusest vaba, teades, et teine vanem võtab hoolitsemise täielikult üle. Ja seda ma mõtlen täielikult ja oskuslikult.
Peetri vajadus puhata on täiesti põhjendatud. Sama põhjendatud on Mari vajadus. Kui ühe tööpäeval on lõpp, aga teise vastutus jätkub õhtul, öösel ja nädalavahetusel, vajab pere töökorraldus ülevaatamist. Rollid võivad olla ka vastupidised – põhimõte jääb samaks.
Õiglust ei pea mõõtma iga pestud taldriku või lapsega veedetud minuti kaupa. Küll aga võiks mõlemal olla võrreldav võimalus taastuda. Näiteks lepitakse ette kokku kummagi trenniaeg, isiklikud õhtud ja nädalavahetuse puhkepausid. Nii ei pea üks vanem oma aega iga kord eraldi välja kauplema.
Vastutuse jagamine hõlmab ka märkamist ja planeerimist. „Ütle, mida ma tegema pean“ jätab töö juhtimise endiselt teise inimese õlgadele. Kui üks vastutab lapse arstilkäigu eest, tähendab see võimalusel kogu ülesannet: aja broneerimist, kohaleminekut ja vajalike järeltegevuste korraldamist.
Sama küsimus õiglusest kerkib raha jagamisel. Oletame, et Peetri netosissetulek on 3000 eurot ja Mari oma 1500 eurot. Ühised igakuised kulud on 2000 eurot. Pooleks jagades maksab kumbki 1000 eurot. Peetrile jääb alles 2000 eurot, Marile 500 eurot.
Arve sai võrdselt jagatud, kuid selle mõju kummagi rahalisele vabadusele on väga erinev.
Üks võimalik kokkulepe on jagada kulud sissetulekute proportsiooni järgi. Selles näites tasuks Peeter ligikaudu 1333 eurot ja Mari 667 eurot. Mõlemad panustaksid ühiskuludesse sama suure osa oma sissetulekust. Teine võimalus on ühine eelarve, millest kaetakse pere vajadused ja säästud ning jäetakse mõlemale kokkulepitud isiklik summa.
Universaalset valemit ei ole. Sobiv lahendus arvestab sissetulekute kõrval ka kodust töökoormust, varasemaid kohustusi ning mõlema võimalust iseseisvalt toime tulla. Ja siinkohal ongi oluline sellest rääkida ja põhjalikult. Nii, et tulevikus ei tekiks ebamugavaid üllatusi.
Mõistlik on kokku leppida, kuidas kaetakse igapäevased kulud, kui palju jääb mõlemale vabalt kasutatavat raha ning kuidas säilib koduse vanema säästmisvõimalus. Isiklike tavakulude jaoks pidevalt raha küsimine võib tekitada ebamugava sõltuvussuhte, eriti kui teine saab enda kulutuste üle vabalt otsustada.
Pere ühine otsus ei peaks tähendama, et selle pikaajalise majandusliku hinna maksab üks inimene üksi.
Kinnisvara puhul muutub see eriti oluliseks. Kujutame ette, et Peeter ja Mari on elanud koos kümme aastat. Mari on panustanud rohkem laste kasvatamisse, Peeter teeninud rohkem raha. Kodu ostu finantseeris Peeter ning paar ei ole abielus ega registreeritud kooselus.
Mõlemad võivad nimetada seda „meie koduks“, kuid kooselu kestus ja ühised lapsed ei muuda kinnisasja automaatselt ühiseks omandiks. Teatud tingimustel võib teisel elukaaslasel olla rahaline nõue ühisesse varaloomesse tehtud panuse eest, kuid see ei võrdu automaatse õigusega poolele majale.
Seepärast tasub kodu ostmisel rääkida läbi ka omandiosad, sissemakse päritolu, laenukohustused ning see, mis saab lahkumineku või surma korral. Õige aeg nende küsimuste lahendamiseks on siis, kui koostöö sujub ja mõlemad soovivad teineteise heaolu.
Kodul on tugev vundament siis, kui lisaks ehitusele peavad vastu ka inimeste kokkulepped.
Lõpetuseks kaheksa varaga seotud nüanssi, mida Eesti peredel tasub teada.
- Isiklik vara. Igapäevane väljend „minu raha“ ei määra veel vara õiguslikku kuuluvust. Varaühisuse ajal teenitud töötasu ja sellest kogunenud säästud kuuluvad üldjuhul ühisvara hulka ka siis, kui need asuvad ainult ühe abikaasa pangakontol. Määrav on varasuhe ning vara omandamise aeg ja alus.
- Ühisvara. Varaühisuse kestel omandatud vara on üldjuhul abikaasade ühine vara, välja arvatud lahusvara. Ühisvara hulka kuuluv kodu võib olla ühine ka siis, kui kinnistusraamatus on kirjas ainult üks abikaasa. Suurem palk ei anna iseenesest suuremat omandiosa; ühisvara jagamise lähtekoht on võrdsus.
- Lahusvara. Varaühisuse puhul on lahusvara üldjuhul enne varasuhte algust omandatu, ühele abikaasale kingitu või pärandatu ning lahusvara arvel soetatu. Lahusvara ja varalahusus on erinevad mõisted: esimene tähistab vara kuuluvust, teine abikaasade varasuhet. Ühisest rahast teise abikaasa lahusvara parandamine võib tekitada hüvitamise küsimuse, kuid ei muuda maja automaatselt ühisvaraks.
- Abieluvaralepingud. Notariaalse lepinguga saab enne abiellumist või abielu ajal varasuhet kujundada, näiteks muuta varasuhte liiki või määrata konkreetse vara ühis- või lahusvaraks. Valikus on varaühisus, varalahusus ja vara juurdekasvu tasaarvestus. Viimase puhul ei teki automaatselt ühist omandit, kuid varasuhte lõppedes võib tekkida õigus rahalisele tasaarvestusele.
- Vabaabielu. Registreerimata kooselu ei tekita abikaasadele omast ühisvara. Kui kodu soovitakse mõlema omandisse, tuleb see nõuetekohaselt vormistada. Teise kinnisvarasse tehtud olulised panused võivad teatud eeldustel anda rahalise nõude, mistõttu tasub säilitada kokkulepped ja maksetõendid. Registreeritud kooselu on eraldi õiguslik korraldus.
- Kodulaenud. Laenukohustus ja kodu omandiõigus on eri asjad: laenu maksmine ei tee inimest automaatselt omanikuks. Lahkuminek ei lõpeta laenulepingut. Kui soovitakse jätta laen ainult ühe inimese kanda, tuleb muudatus pangaga kokku leppida; omavaheline kokkulepe üksi teist laenusaajat panga ees ei vabasta.
- Pärimine. Registreerimata elukaaslane ei päri seaduse järgi pelgalt kooselu tõttu. Tema kasuks saab teha testamendi või pärimislepingu, arvestades võimalikke sundosanõudeid. Abikaasa ja registreeritud elukaaslane kuuluvad seadusjärgsete pärijate hulka, kuid laste olemasolul ei päri nad üldjuhul kogu vara üksi.
- Kinnisvara omandisuhted. Kaasomandis on osad kindlaks määratud, näiteks kummalegi ½; ühisomandis ei ole osad ette kindlaks määratud. Pool majast kaasomandina ei tähenda automaatselt kindlat korrust või konkreetseid tube – kasutuskord tuleb eraldi kokku leppida. Omandi kontrollimisel tuleb kinnistusraamatu kõrval arvestada ka abikaasade varasuhet ja omandamise dokumente.
Rahast rääkimine ja kokkulepete vormistamine aitab hoida mõlemat inimest. Kõige väärtuslikum ühine kodu on selline, kus mõlemad tunnevad, et nende panusel on väärtus ja nende tulevikul kindel alus.
Ott Kosk Kutseline kinnisvaramaakler | KOSK Kinnisvara
Osale arutelus